"Eelistan segaverelist" -

milles soovitakse endale soetada krantsi (segaverelist koera) ja välistatakse tõukoerad.
Olgu kohe alguses ära öeldud, et tõukoer EI OLE mingil moel krantsist parem. Seega ei ole krantsi omamises mitte vähimatki halba ning ükski normaalne tõukoera omanik ei vaata kunagi põlastavalt krantsi omaniku peale.
Kuid paraku selgub väga sageli, et soov soetada krantsi rajaneb üpris valedel alustel, seetõttu tuleb seda teemat veidi põhjalikumalt selgitada.

Tohutult levinud on müüt „krantsid on palju tugevama tervisega kui tõukoerad“. Reaalsuses ei ole sellisel uskumusel mitte mingit alust. Jah, on palju krantse, kes elavad aktiivset elu 15-20 aastat. Kuid on ka krantse, kes surevad väga noorelt erinevate terviseprobleemide tõttu. Täpselt sama lugu on ka tõukoertega.
Kust tuleb petlik „teadmine“, et tõukoerad on haiged?
Tõukoerad on kantud registrisse, nende kohta peetakse statistikat ja seetõttu on ka teada, millised tervisemured on erinevate tõugude seas levinud, milline on erinevate tõugude keskmine eluiga jne. Krantside kohta puudub igasugune vähegi tõsiseltvõetav statistika ning seepärast ei ole kellelgi vähimatki aimu, kui mitu noorelt surnud krantsi tuleb ühe kõrge vanuseni elanud krantsi kohta.
Lisaks ütlevad paljud omanikud veterinaari juures oma segaverelise kohta „taks“ või „mops“ või „saksa lambakoer“ ja nii lähevad paljud krantside tervisehädad ametlikult tõukoerte arvele. Loomaarst ju tõugu ei kontrolli ja ei peagi seda tegema. Erinevaid tõuge on sadu ning ükski veterinaar ei ole pädev nende kõigi tundmises.
Loogika ütleb, et krantside ja tõukoerte tervise olukord on keskmiselt ühesugune. Kindlasti ei saa lugeda krantse tervise osas viletsamateks, kuid sama kindlasti ka mitte tugevamateks.
Lisaks, võttes tõukoera, on ette teada, millised probleemid on selles tõus sagedasemad ning on võimalik nendeks valmistuda. Ning võttes tõukoera korralikult kasvatajalt, võid olla kindel, et kasvataja on teinud omalt poolt kõik võimaliku, et tervisega seotud riskid miinimumini viia.
Seega – tervise teema ei tohiks mingil juhul olla põhjuseks, et eelistada krantsi.

Teine uskumus on, et tõukoer on kallis ja krants on odavam osta-pidada.
Siin tuleb meeles pidada, et koer jääb sinu kaaslaseks väga pikkadeks aastateks. Tema ostuhind on üsna väike osa kõigist kulutustest, mida pead aastate jooksul tema jaoks tegema. Krantsid ja tõukoerad söövad täpselt sama toitu. Vaktsineerimisel, kiibistamisel ja muude veterinaarsete protseduuride puhul ei ole vähimatki vahet, kas tegu tõukoeraga või segaverelisega. Ka mistahes muud kulutused on täiesti võrdsed. Kui „kallis“ tõukoer on võetud korralikult kasvatajalt, siis annab see üsna suure kindlustunde, et hilisemaid ootamatuid kulutusi tuleb oluliselt vähem. Tundmatu päritolu ja põlvnemisega krantsi puhul ei ole kuidagi võimalik ette teada, millised varjatud probleemid temas ootavad, et mingil hetkel välja lüüa.
Seega – tõukoera ESIMENE kulu võib olla suurem, kuid hilisemad kulutused on samasugused või isegi oluliselt väiksemad, kui krantsil. Lisaks võimaldab enamus kasvatajatest ostuhinda tasuda mitmes osas, ei ole vajadust korraga suureks väljaminekuks.

Kõige olulisem aga on nn „lotoefekt“. Soetades endale krantsikutsika, ei ole sul aimugi, milliseks ta kasvab. Üks asi on tema suurus ja karvatüüp, palju tähtsam aga tema „nähtamatud“ omadused – temperament, energia, instinktid, liikumisvajadus jms. Kui sa lootsid endale väikest armsat toakoerakest, kuid temast kasvab pöörane hüperaktivist, kes nõuab kaheksa tundi päevas aktiivset ühistegevust õues, siis olete kokkuvõttes mõlemad õnnetud. Tõukoera kutsika soetamisel on laias laastus kindel, mis temast saab või mis temast EI saa. Kui sa ei soovi kuigi aktiivset koera, siis jätad kõrvale suure liikumisvajadusega tõud. Analüüsides iseenda eluviisi, harjumusi, võimalusi ja vajadusi, saad välja valida just sulle sobiva tõu. Krantsi puhul ei ole see mitte kuidagi võimalik. Krantsikutsika puhul on alati tegemist lotoga – võidan või ei võida. Kaheaastaste koerte puhul on võimalik pädevalt hinnata konkreetse koera iseloomu, temperamenti ja muid omadusi. Kutsika puhul on selles osas ületamatu eelis tõukoertel – sa TEAD, mis tast tuleb. Krantsikutsika puhul EI TEA.
Seetõttu on krantsi soovi korral alati mõistlik võtta varjupaigast paariaastane koer, et vältida seda lotoefekti ja ebameeldivaid üllatusi tulevikus.

Kokkuvõtteks.
Kui me nüüd jätame kõrvale rahateema ja terviseteema (sest need tõesti ei vääri arvestamist) ning sa otsid kutsikat, siis mida tähendab mõttekäik „ma tahan krantsi“? MIDA sa siis tahad? Mistahes krantsikutsika võtmisel, sa ju EI TEA, milline koer sul olema saab. Seega sa tahad seda, mida sa ei tea?
Võib-olla tasuks sellele pisut rohkem mõelda :)

Teksti autor Tali Group